Kas selliseid eestlasi me tahtsimegi?

Ma ei tea poliitikas just palju. Või õigemini, ma tean aga see ei ole teema, millest võiksin enesekindlusega rääkida. Seepärast ei hakka ma rääkima sellest, kas sellist eestit tahtsimegi. Kindel on vaid see, et poliitikas on midagi väga valesti.

Kes pole veel tuttav sellise asjaga nagu Ühtne Eesti Suurkogu, siis soovitaksin selle läbi vaadata, poliitika huumorivõtmes, suurepärane etendus. Pikk on see küll, kolm ja pool tundi, kuid see on seda väärt.

Osa sellest geniaalsest etendusest.

Räägime nüüd eestlastest, inimestest meie ümber. 

Mind paneb imestama see, et aasta-aastalt muutuvad lapsed aina ülbemaks. Õudne on kuulata, kuidas põlvepikkune junsu su selja taga ropendab ja endast vanematega möliseb. Vanasti õpetati lastele, et teistega tuleb viisakalt käituda, kas nüüd siis enam ei õpetata? Kas ema ei ütle oma lapsele, mis on kohane ja mis mitte? Kas isa ei räägi, sellest, kus on piirid?

Ma usun, et meid kõiki häiriks, kui keegi bussis jalgadega vastu me istet taoks või sind togiks (kaks suurepärast juhtumit millega viimastel päevadel kokku olen puutunud). Miks need lapsed alles siis aru saavad, kui nende peale karjuma hakkad? Miks nad normaalset rääkimist ei mõista? 

Ma saana aru, et ropendamine ei ole kellelegi kohane, aga kui alla meetri mees sind kuskile kaugele ja pimedasse kohta saadab, siis paneb see palju enam kohkuma. Minul poleks kunagi olnud julgust endast vanematega mölisema minna. Mind tõesti huvitab, kust sellised tulevad. Laste kasvatamine on ju ikkagi eelkõige vanemate asi ja ma usun, et keegi neist ei tahaks, et mõni võõras näpuga näitaks, või ütleks, et vanem on lapsekasvatamises läbikukkunud. Selleks, et nii ei juhtuks tulebki midagi teha, mitte jätta laps teleka või arvuti hoolde, laps ei kasva ise, ei.

Teine teema, millest ma veidi rääkida tahaksin on Facebook. Väga üldine sõnastus, kohe jõuame täpsemalt teemani. Ühel päeval Facebookis ringi kolades nägin pilti noorest rasedast tüdrukust, pildi all käis elav jutt. Hämmastav, kui õnnelik se 16aastane oma lapse üle oli, 15aastane isa kõrval hiilgamas. Mis toimub? Kunagi oli see halb, kui 16aastaselt emaks said, nüüd nii käibki. Kõige pealt paned poolpalja pildi üles ja varsti tuleb pilt suurepärasest beebikõhust :) Ma ei tea, kas asi on minus, võib-olla teiste arvates on see normaalne... Inimesed võiksid läbi mõelda, mida nad maailmaga jagada tahavad ja kas 16aastaselt emaks saamine on üks neist asjadest, mida jagada. Uskuge mind, keegi et taha Facebooki seinalt lugeda, milline oli selle või tolle eelmise õhtu pidu ja kui hull on tänane pohmakas, Facebook ei ole selleks. Samuti on väga mage, kui paarid kirjutavad seinalt seinale oma suurest armastusest. Kas seda peab tõesti kõigi 500 sõbraga iga päev jagama. Me kõik mõistame, et inimesed armastavad üksteist aga keegi ei taha seda iga jumalama päev uuesti ja uuesti lugeda, eriti kõiki neid labaseid ja mesimagusaid armastusavaldusi APPI MUSI MA ARMASTAN SIND NIII VÄGA SINU KALLIS. Õõh..

Jube kriitiline jutt tuli kokku. tegelikult on nii palju head ja häid inimesi jaa ümberringi, mina olen lihtsalt viimasel ajal valedega kokku sattunud... Ma loodan, et teil läheb paremini.

B.