Kergem tee on muidugi jääda käed rüppes ootama Kanada vanaonu surma, et tema pärandusest osa saada oma pangaarve suurenemise näol.
Kui alustada algusest, siis on fakt see, et inimene ei saa valida oma päritolu, rahvust ega keskkonda, kuhu ta sünnib. Sama käib ka vanemate materiaalse võimekuse kohta. See tähendab seda, et nii-öelda lävepakud noorel inimesel ellu astumiseks, võivad olla kardinaalselt erinevad. Kas vaesest perest pärit väikealevi poiss võib sirguda sama rikkaks ja erudeeritud nooreks, kui metropoli südames kasvanud, heal elujärel vanemate toel üleskasvanud poiss?
Kindlasti võib. Aga mida see eeldab? See eeldab rasket tööd nii iseenda kui ka teistega. Lävepakud on neil kahel noorel küll erinevad, aga tulevik on see-eest nende endi kätes. Paraku ei pruugi sellel väikealevist pärit vaesel nooremehel olla aga tahtmist ega oskust ennast ise tagant upitada ega seada kõrgeid sihte elus.
Haridusel on tähtis roll meie elus, seda ilmestab kas või fakt meie tööturul, kus iga töökuulutuse taga ilutseb nõue (kõrg-/kutse-)hariduse järele. Mis ei ole sugugi asjatu või hoopiski vale. Probleem seisenbki selles, et kergema eluviisiga inimesed ei võta haridust kui prioriteeti, mistõttu on nende inimeste tulevik kõike muud kui helge. Enamasti võetakse haridust katkestavad otsused vastu pidades silmast nii-öelda lühikest jooksu. Pikas perspektiivis mõtlemine nõuab oskusi ja kogemusi. Peale koolis saadavate teadmiste loen ka suureks plussiks omadust õppida ennast kritiseerima, sest kriitika kasvatab iseloomu ja eneseteostusvajadust hilisemas elus. Ja see on edasiviiv jõud.
Iseloom - igal inviidil on see erinev, küll väikeste mööndustega. Kellel nõrgem iseloom, kellel tugevam, kes annab kergemini elus alla, kes raskemini, kes püüab loomu poolest vähem, kes rohkem – neid näiteid võibki tooma jääda. Kui tahet elus kaugemale jõuda ei ole mopioperaatori töökohast ja inimene sellega rahul on – siis nii ka olgu. Aga siinkohal tuleb paratamatult, mitte küll alati „mängu“ virisemine, vingumine ja muu säärane frustratsioon. Kohe küsiks miks? Kui ise vaeva ei taheta näha, siis milleks üldse viriseda või süüdistada kedagi teist?
Tõsi, nagu ma ennist mainisin, kõik meist ei ole sündinud hõbelusikas suus. Aga see annabki kohustuse rohkem tööd teha enesega ja enda eluga. Äärmuslike maailmavaadetega inimestel on alati raske olnud ja ei näe mina siinkohalgi mingit kergendust neile. Retooriline küsimus jääb alatiseks õhku: kas olla nagu kõik või jääda iseendaks? Isegi, kui iseendaks jäämine tähendab vastuolu tavade ja traditsioonidega.
Lõppkokkuvõttes on meie edukus meie endi kätes, kõigi võimalused ei ole ehk nii võrdsed, kuid meil kõigil on võimalus end ülestöötada ja jõuda oma unistusteni.
B.
No comments:
Post a Comment