Mõningaid mõtteid...

Nii kauaks, kuni teksti jätkub...

Võib-olla olen ma liiga kriitiline- Eesti ühiskonna, inimeste, asjade suhtes.. Aga kuna ma olen juba pikemat aega siin blogis seda joont ajanud, siis ei saa ma ju nüüd ometi oma usku muuta ja Eesti elukorralduse tulihingeliseks fänniks hakata.. Mind painavad igat laadi keerulised küsimused ja vastuste asemel jõuan ma üha uute küsimusteni, ilmselt võiksin nii lõpmatult kirjutama jääda. Kus neid veel siis arutada, kui siin blogis, kui saan kohustuse millegi meeldivaga siduda. Ehk leiab keegi siit midagi, mille üle mõelda ja arutleda, see minu eesmärk ilmselt ongi..

Täna garderoobis istudes ja aega surnuks lüües kuulsin, kuidas päris pisikesed koolijütsid arutasid omavahel, et õppimine ja kool on ikka mõttetud ja nad üldse ei viitsi. Üha nooremad lapsed ütlevad, et ei viitsi õppida, miks küll? Olin kah mõned aastad tagasi, nii 8.klassis bad-ass pubekas, kes arvas, et on täiega lahe, kui jätad õppimata ja saad kahe. Ajalugu ei õppinud ma lihtsalt mingi jonni pärast, ma siiani ei tea miks?!? Aga sel ajal oli lihtsalt nii, et kui kahe said siis olid lahe ja kui viie siis olid tuupur. Õnneks tuli minul üsna ruttu see hetk, kus peas käis plõks, mis ütles FUCK YOU, kui kuskile jõuda tahad , siis tuleb vaeva näha, tööd teha ja õppida, mitte mõelda, kui lahe sa oled, kui õppimata jätad ja kahe saad. Muidu lõpetad kuskil Assamalla vallamajas koristajana, täiesti tühine isik ühiskonnas. Aga mina tahan maailmas midagi ära teha, tahan, et mind märgatakse, tahan keegi olla.

Õpetajad võtavad tihti viimase lootuse, selle asemel, et oma õpilasi innustada ja inspireerida tambivad nad, kui rumalad ja saamatud lapsed on ning jätavad veel-veel rohkem õppida, kontrolltööd tulevad enneolematult rasked. Kõige totram on asja juures see, et õpetaja asi ongi ju meid õpetada, mide teavitada, kui lollid me oleme. Õpetaja peakski rumalatest targemad tegema ja oskamatutest oskajamad. On selge, et kõik ei saagi igat asja perfektselt osata, kuid kõik suudavad pingutada nii palju, et nad ise ja ka õpetaja rahul oleks. Ka õpetajad võiksid veidi rohkem panustada, teha oma aine huvitavamaks ning paluuun, kallid õpetajad, teie aine ei ole ainuke ja kõige tähtsam. Kõigist ei saa matemaatikud ja füüsikud, kuid kõik saavad anda oma parima ning selleks, et õpilasi natukenegi innustada, tuleks õpilasi hinnata vastavalt nende võimetele, mitte kõiki ühe kõrgeima mõõdupuu järgi kahtesid päevikusse lajatada... Ehk oleks aeg muuta suhtumist või õpetajaid, aga võib-olla kogu haridussüsteemi..? Muidugi on nii häid kui halbu, halba kui head, kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa ja ühte katlasse panna, kuid siiski... Milleks on meile siia vaja neid harimatuid, saamatuid noori, kel sõnaotseses mõttes kõigest pohhui? Selle asemel, et kasvatada põlvkonda pohhuiste, tuleks noortele näidata, et haridust ei ole kerge omandada, kuid see on ilusti võimalik, kui pingutada ja õpetajaga koostööd teha. Õpetaja teeb oma tööd, järelikult teen mina oma- õpin, saan tulemused, mis on piisavad nii mulle kui õpetajale. Ainult mina ise saan selle töö ära teha ja õppida kõik, mis vaja, kulbiga seda juba pähe ei panda.

Ps. Ma väga vabandan oma natuke ebakorrektse ja robustse keelekasutuse pärast selles postituses, aga see väljendab mu emotsiooni kõige paremini..

B.