Feminismi ja maskulinismi beebi.

Tänapäeval räägitakse üha enam meeste ja naiste vahelisest võrdõiguslikkusest. Küll võideldakse naiste kõrgema palga eest, küll isapuhkuse eest, inimesed tulevad tänavatele ja avaldavad meelt... Soolise võrdõiguslikkuse eestkõnelejad on muutunud omamoodi usulahu esindajaiks, mis ei tule nende sisuliselt õigele missioonile kuidagiviisi kasuks. Tuleb tunnistada, et soovlise võrdõiguslikkuse eest võitlejad on suures enamuses naised ning kogu ametliku poole moodustavad samuti naised. Kes rääkis võrdsusest?

Muidugi on mõeldamatu, et tänapäeval kõiki iganenud soorolle järgida, kui on siiski mõned asjad, milles mehed ja naised kunagi võrdseks ei saa, sest nii on loodus määranud ja sellevastu ei anna midagi ette võtta.
Muidugi on arusaadav, et elu Maal on edasi arenenud, seepärast on täiesti arusaadav ka naiste soov ühiskonnaelus rohkem kaasa lüüa. Kuid kas see peab tingimata tähendama kunstlike kvootide sisseseadmist?( Juhuks, kui keegi ei tea, mida sookvoodid endast kujutavad, siis Euroopa Komisjon kiitis heaks õigusvolinik Viviane Redingi ettepaneku, mille järgi peaks 2020. aastaks ettevõtete nõukogudes olema vähemalt 40 protsenti naisi.)
Kas me saame mehed ja naised kunstlikult võrdseks muuta? 

Alustame päris algusest. Hea küll, sündimisele ei saa sookvooti määrata, see oleks juba ebahumaanne, kuid lasteaedades saaks seda ju rakendada. Kui rühmades on poisse rohkem, kui tüdrukuid, siis on see ju ebavõrdne. Saatkem poisid mujale või hankigem tüdrukuid juurde. Tõsi, väikestes valdades, külades võib see probleemiks kujuneda ning kumbki variant ei ole eriti mõistlik, kuid, nagu juba öeldud, tundub, et soolise võrdõiguslikkuse püha idee juures pole mõistlikkusele kohta.

Edasi, alg-, põhi- ja keskkool. Esimestes etappides on poisse jalaga segada, hiljem kuuluvad koolid juba plikadele, miks? Ülikoolist ei maksa rääkidagi. Jällegi, kuidas tagada võrdsus – kas ajame tüdrukud ära või hangime poisse juurde?

Edasi, sõjavägi. Miks meestele kohustuslik, võrdset kohtlemist ihkavaile naistele aga eritingimuste loomisel lubatav... pole ju võrdne? Siinkohal hakatakse tavaliselt sünnitamisest rääkima. Jah, mehed ei hakka ilmselt kunagi sünnitama. Aga naised on ka reeglina ilusamad ning nad elavad kauem. Loodus. Ma ei usu, et seda kuidagi muuta saaks, ka Euroopa parlamendi tasemel mitte.

Seejärel jõuab inimene ikka, kus ta reeglina peab tööle minema. Miks on rekkajuhid, traktoristid, kaevurid, keevitajad, ehitajad ja paljud teised ametikohad valdavalt täidetud meestega, meditsiini-, haridus-, kaubandustöötajate omad valdavalt aga naistega. Miks on karjak mees, kuid lüpsja naine?

Ühesõnaga, tehkem siis juba kõik võrdseks – igas asutuses olgu kõiki ametimehi-naisi võrdselt, tähtsamad ametikohad aga dubleeritud.Lõpuks, kui need eelnevad tasandid on korralikult tööle hakanud, jõuame ka tippjuhtide-otsustajateni. Siingi tuleks lähtepunktiks võtta täielik võrdsus, kui juba siis juba, eksole. Kaks presidenti, kaks peaministrit, kaks tehase direktorit jne. Üks hea näide on meil muidugi juba varnast võtta – ajaleht Postimees on väga eesrindlik, neil on juba täna kaks peatoimetajat, üks mees, teine naine. Tõsi, mees on ametinimetuse järgi vastutav peatoimetaja ehk siis tähtsam, kuid hea algatus sellegipoolest. Ühesõnaga, tulevikus olgu ettevõtetes-asutustes iga tasandi juhte võrdselt.Kui mõnel olulisel otsustamishetkel kipuvad hääled pooleks jagunema, kasutatagu lihtsat liisu heitmise meetodit.

Aga olgu, aitab. Sügaval sisimas loodan, et saite aru – mu jutt on iroonia. Aga veelgi sügavamal sisimas loodan, et ka soolist võrdõiguslikkust kuulutavate naiste jutt kubiseb irooniast. Sest vastasel juhul jääb lihtsalt mulje, et naised tahavad kvootide abil saada midagi säärast, mille saavutamise nimel peab tavaliselt palju vaeva nägema.

B.

Ilus naine Selveris

Kindlasti olete ka teie kohanud kaubanduskeskustes inimesi kes teile midagi müüa üritavad. Tavaliselt on nad mõnest kindlustusfirmast. Teevad teiega juttu, küsivad seda ja teist. Lõpuks märkad kuidas aeg aina venib ja venib. Libekeelest lahti saada on aga üsna raske kui juba korra temaga juttu oled alustanud.

Ühel päeval nägin kuidas Selveris üks viisakalt riides meesterahvas reformierakonnast minu sõbraga rääkis. Seisin ka sinna lähedusse, et temaga juttu rääkida. Mees rääkis ja rääkis, ei tahtnudki ära lõpetada. Lõpuks nägin oma imestuseks kuidas sõber juba ankeeti täitis.

Täna läksin samuti Selverisse, uksest sisse jõudes silmitsesin seal olevaid inimesi. Silmasin ka ühte väga nägusat naist, vaatasin korra tema poole. Kõndisin edasi ja oma imestuseks hakkas ta väga hoogsalt minu poole tulema. Alles siis kui märkasin tema käes pabereid mõistsin mis asjapulk ta on. Teretas mind ja küsis, kas olen täisealine. Vastasin, et mitte. Seejärel mõtles ta veidi, vaatas mind pealaest jalatallani ja oli küllalt üllatunud näoga. See nägu aga asendus kiiresti pettunud ilmega ja ta lahkus. Ise olin vähemalt selle üle rõõmus, et mind täisealiseks peeti aga reformierakonda ikka ei saanud

Tõnis.

Mõningaid mõtteid...

Nii kauaks, kuni teksti jätkub...

Võib-olla olen ma liiga kriitiline- Eesti ühiskonna, inimeste, asjade suhtes.. Aga kuna ma olen juba pikemat aega siin blogis seda joont ajanud, siis ei saa ma ju nüüd ometi oma usku muuta ja Eesti elukorralduse tulihingeliseks fänniks hakata.. Mind painavad igat laadi keerulised küsimused ja vastuste asemel jõuan ma üha uute küsimusteni, ilmselt võiksin nii lõpmatult kirjutama jääda. Kus neid veel siis arutada, kui siin blogis, kui saan kohustuse millegi meeldivaga siduda. Ehk leiab keegi siit midagi, mille üle mõelda ja arutleda, see minu eesmärk ilmselt ongi..

Täna garderoobis istudes ja aega surnuks lüües kuulsin, kuidas päris pisikesed koolijütsid arutasid omavahel, et õppimine ja kool on ikka mõttetud ja nad üldse ei viitsi. Üha nooremad lapsed ütlevad, et ei viitsi õppida, miks küll? Olin kah mõned aastad tagasi, nii 8.klassis bad-ass pubekas, kes arvas, et on täiega lahe, kui jätad õppimata ja saad kahe. Ajalugu ei õppinud ma lihtsalt mingi jonni pärast, ma siiani ei tea miks?!? Aga sel ajal oli lihtsalt nii, et kui kahe said siis olid lahe ja kui viie siis olid tuupur. Õnneks tuli minul üsna ruttu see hetk, kus peas käis plõks, mis ütles FUCK YOU, kui kuskile jõuda tahad , siis tuleb vaeva näha, tööd teha ja õppida, mitte mõelda, kui lahe sa oled, kui õppimata jätad ja kahe saad. Muidu lõpetad kuskil Assamalla vallamajas koristajana, täiesti tühine isik ühiskonnas. Aga mina tahan maailmas midagi ära teha, tahan, et mind märgatakse, tahan keegi olla.

Õpetajad võtavad tihti viimase lootuse, selle asemel, et oma õpilasi innustada ja inspireerida tambivad nad, kui rumalad ja saamatud lapsed on ning jätavad veel-veel rohkem õppida, kontrolltööd tulevad enneolematult rasked. Kõige totram on asja juures see, et õpetaja asi ongi ju meid õpetada, mide teavitada, kui lollid me oleme. Õpetaja peakski rumalatest targemad tegema ja oskamatutest oskajamad. On selge, et kõik ei saagi igat asja perfektselt osata, kuid kõik suudavad pingutada nii palju, et nad ise ja ka õpetaja rahul oleks. Ka õpetajad võiksid veidi rohkem panustada, teha oma aine huvitavamaks ning paluuun, kallid õpetajad, teie aine ei ole ainuke ja kõige tähtsam. Kõigist ei saa matemaatikud ja füüsikud, kuid kõik saavad anda oma parima ning selleks, et õpilasi natukenegi innustada, tuleks õpilasi hinnata vastavalt nende võimetele, mitte kõiki ühe kõrgeima mõõdupuu järgi kahtesid päevikusse lajatada... Ehk oleks aeg muuta suhtumist või õpetajaid, aga võib-olla kogu haridussüsteemi..? Muidugi on nii häid kui halbu, halba kui head, kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa ja ühte katlasse panna, kuid siiski... Milleks on meile siia vaja neid harimatuid, saamatuid noori, kel sõnaotseses mõttes kõigest pohhui? Selle asemel, et kasvatada põlvkonda pohhuiste, tuleks noortele näidata, et haridust ei ole kerge omandada, kuid see on ilusti võimalik, kui pingutada ja õpetajaga koostööd teha. Õpetaja teeb oma tööd, järelikult teen mina oma- õpin, saan tulemused, mis on piisavad nii mulle kui õpetajale. Ainult mina ise saan selle töö ära teha ja õppida kõik, mis vaja, kulbiga seda juba pähe ei panda.

Ps. Ma väga vabandan oma natuke ebakorrektse ja robustse keelekasutuse pärast selles postituses, aga see väljendab mu emotsiooni kõige paremini..

B.

Rasmus Rändvee

Jah, meie uus superstaar. Viimasel ajal on temast niiiii palju räägitud, et halb hakkab juba.

'Eesti otsib superstaari ' käib ju juba 5.aastat aga ma pole varem tähele pannud, et kellestki nii pöördes ollakse. Jah saan aru, et poiss on väga ilus ja armas, aga ma ei näe mõtet nii pöördesse minna. Kõik kohad on teda täis - twitter, facebook, elu24 jne jne ..

Ja nüüd kus ta on võitnud ja saade on läbi saanud, siis ikka veel räägitakse temast igal pool. Mulle jääb tunne, et see on sama asi nagu One Directioniga juba. Väiksed tüdrukud käivad ja koguvad nende postreid ja kirjutavad igale poole, kuidas neid armastavad ja jagavad oma vahel , kes kelle ' oma ' on. Mis mõttes ? Olete asjast ilmselt väga valesti aru saanud, need poisid on kaugel ja neid üldse ei huvitagi see mis te neile ütlete. Veel vähem tahaks nad kedagi teiesugust .

Paar aastat tagasi oli selline hullus Justin Bieberiga ( ei tea kas nime õigesti kirjutasin ), sellel oli nö oma nimetus - bieberfever. Ehk siis bieberi palavik. Tüdrukud maksavadmeeletuid summasi, et tema kontserdile saada. Minu arust täitsa tavaline laulja ;) Kujutan ette, mida need neiud tunda võisid, kui said teada , et Bieberil on oma tüdruk . Võib vaid mõelda, mida tehti ..

Tüdrukud, ei ole mõtet kiinduda kelleseki, keda te ei saa ! See on mõtetu ja lõpuks saate vaid ise haiget. Teil on terve elu ees, otsige keegi, kes teid hindab, ja on alati olemas kui teda vajate. Lähedal ! Mitte mitme tuhande km kaugusel ;)

M. :)

Kas selliseid eestlasi me tahtsimegi?

Ma ei tea poliitikas just palju. Või õigemini, ma tean aga see ei ole teema, millest võiksin enesekindlusega rääkida. Seepärast ei hakka ma rääkima sellest, kas sellist eestit tahtsimegi. Kindel on vaid see, et poliitikas on midagi väga valesti.

Kes pole veel tuttav sellise asjaga nagu Ühtne Eesti Suurkogu, siis soovitaksin selle läbi vaadata, poliitika huumorivõtmes, suurepärane etendus. Pikk on see küll, kolm ja pool tundi, kuid see on seda väärt.

Osa sellest geniaalsest etendusest.

Räägime nüüd eestlastest, inimestest meie ümber. 

Mind paneb imestama see, et aasta-aastalt muutuvad lapsed aina ülbemaks. Õudne on kuulata, kuidas põlvepikkune junsu su selja taga ropendab ja endast vanematega möliseb. Vanasti õpetati lastele, et teistega tuleb viisakalt käituda, kas nüüd siis enam ei õpetata? Kas ema ei ütle oma lapsele, mis on kohane ja mis mitte? Kas isa ei räägi, sellest, kus on piirid?

Ma usun, et meid kõiki häiriks, kui keegi bussis jalgadega vastu me istet taoks või sind togiks (kaks suurepärast juhtumit millega viimastel päevadel kokku olen puutunud). Miks need lapsed alles siis aru saavad, kui nende peale karjuma hakkad? Miks nad normaalset rääkimist ei mõista? 

Ma saana aru, et ropendamine ei ole kellelegi kohane, aga kui alla meetri mees sind kuskile kaugele ja pimedasse kohta saadab, siis paneb see palju enam kohkuma. Minul poleks kunagi olnud julgust endast vanematega mölisema minna. Mind tõesti huvitab, kust sellised tulevad. Laste kasvatamine on ju ikkagi eelkõige vanemate asi ja ma usun, et keegi neist ei tahaks, et mõni võõras näpuga näitaks, või ütleks, et vanem on lapsekasvatamises läbikukkunud. Selleks, et nii ei juhtuks tulebki midagi teha, mitte jätta laps teleka või arvuti hoolde, laps ei kasva ise, ei.

Teine teema, millest ma veidi rääkida tahaksin on Facebook. Väga üldine sõnastus, kohe jõuame täpsemalt teemani. Ühel päeval Facebookis ringi kolades nägin pilti noorest rasedast tüdrukust, pildi all käis elav jutt. Hämmastav, kui õnnelik se 16aastane oma lapse üle oli, 15aastane isa kõrval hiilgamas. Mis toimub? Kunagi oli see halb, kui 16aastaselt emaks said, nüüd nii käibki. Kõige pealt paned poolpalja pildi üles ja varsti tuleb pilt suurepärasest beebikõhust :) Ma ei tea, kas asi on minus, võib-olla teiste arvates on see normaalne... Inimesed võiksid läbi mõelda, mida nad maailmaga jagada tahavad ja kas 16aastaselt emaks saamine on üks neist asjadest, mida jagada. Uskuge mind, keegi et taha Facebooki seinalt lugeda, milline oli selle või tolle eelmise õhtu pidu ja kui hull on tänane pohmakas, Facebook ei ole selleks. Samuti on väga mage, kui paarid kirjutavad seinalt seinale oma suurest armastusest. Kas seda peab tõesti kõigi 500 sõbraga iga päev jagama. Me kõik mõistame, et inimesed armastavad üksteist aga keegi ei taha seda iga jumalama päev uuesti ja uuesti lugeda, eriti kõiki neid labaseid ja mesimagusaid armastusavaldusi APPI MUSI MA ARMASTAN SIND NIII VÄGA SINU KALLIS. Õõh..

Jube kriitiline jutt tuli kokku. tegelikult on nii palju head ja häid inimesi jaa ümberringi, mina olen lihtsalt viimasel ajal valedega kokku sattunud... Ma loodan, et teil läheb paremini.

B.

It's a happy day :)

Avastasin end peale pikka, väsitavat koolipäeva äkki nii ärksa ja rõõmsana. Kõik pakkus rõõmu ja halbadest asjadest vaatasin läbi. Hakkasin mõtlema, millest selline hea tuju nii järsku saab tekkida.

Uurisin asjadest, mis teevad inimese tuju rõõmsaks. Esikohal inimese tujudes on ikka teine inimene. Nemad suudavad su tuju kallutada igale poole, parem oleks kui suudavad ikka positiivselt tuju mõjutada. Minu tänane energialaks tuligi mind ümbritsevatest positiivsetest inimestest :)

Kindlasti on tähtsal kohal ka muusika. Muusika muudab elu rõõmsamaks, see suudab inimese tujusid nii kiiresti muuta. Ei kujutaks ette elu ilma muusikata. Imelik oleks veeta oma aega ilma kerge muusikataustata. Ilma muusikata puuduks soov tantsida või dušši all olles oma lauluoskusi testida.

Suurim lohutus, kui inimene on masenduses, on šokolaad. Šokolaadi on niisamagi hea maiustada ( minu pea igaõhtune tegevus) aga kui oled kurb, mõjub see kuidagi nii armsalt ja lohutavalt, et vaid mõte ühest šokolaaditükist teeb tuju nii heaks :D

Leidsin ka 7 lihtsat põhjust, miks olla igapäev õnnelik :
 1.Täna on lihtsalt ilus päev
 2. Ükskõik, mis Su elus ka lahti poleks, see ei kesta igavesti
3. Sa võid oma päevaga teha mida iganes Sa tahad ja see võib olla väga lõbus tegevus
4. Täna tead Sa rohkem, kui Sa teadsid aasta tagasi. Sa oled targem ja elukogenum ja see võimaldab Sul elu paremini mõista.
5. Sul on koht, mida nimetada koduks
6. Ole õnnelik, kuna Sa oled elus ja Sa oled unikaalne ja suurepärane inimene!
7. Su elus on keegi eriline või lähedane inimene


(Täpsemalt  http://www.elumuutus.ee/?p=1757 :)

Alati ei saagi olla õnnelik, kuid kui sul on selleks võimalus, siis milleks raisata see tühistele muredele? Ela elu enda, mitte teiste arvamuse järgi :P

M.

Citius. Altius. Fortius.

Viimastel päevadel on esilekerkinud uudised Eesti Õpilasesinduste Liidu pöördumisest haridusminister Jaak Aaviksoo poole, milles taodeldakse põhikooli ja gümnaasiumi loovainetes viiepallisüsteemis hinnete panemise asendamist koolitöö arvestatuks või mittearvestatuks lugemisega.

Õpilasliit toetab hinnete kaotamist kehalise kasvatuse, kunstiõpetuse, tööõpetuse, ning käsitöö ja kodunduse ainetes. Liidu seisukoht põhineb loovainete hindamise töörühma analüüsidele.

Minu arvates on see vägagi õigustatud, kuna kõigile meist ei ole antud suurepärast kunstiannet või füüsilisi võimeid. Kunstiõpetuse õpetajad ei saa nõuda kõigilt suurepärast joonistust, kõik ei saagi olla Vincent Van Goghi sugused meistrid. Kui aga kehalise kasvatuse õpetaja normiraamatuga su kõrval seisab ja ütleb, et sa oled saamatu ja ei püüa üldse, on sel väga halb mõju õpilase enesehinnangule.  See tekitab tunnet, et milleks teha, kui nagunii hakkama ei saa. Selle asemel, et õpilasi motiveerida tekitavad õpetajad õpilastes trotsi ning asi viib lõpuks selleni, et ei taheta enam üldse koolis käia ja aines kukutakse läbi. Seepärast oleks mõistlik, et igale inimesele lähenetaks individuaalselt, arvestades tema võimeid ja kehalise puhul ka näiteks seda, kui palju on õpilane võrreldes eelmise aastaga arenenud ning oma sooritusi parandanud jne. Mina pooldan sellist mõtet ning loodan, et see ka kunagi reaalselt rakendust leiab.

Probleem viiepallisüsteemiga seisneb Eesti Õpilasesinduste Liidu väitel selles, et loovainete puhul on soorituse objektiivset headust (ja seega ka hindelist väärtust) väga raske määrata. Kui teiste ainete puhul on teoreetiliselt kõigil võimalik teatava pingutusega samasugune sooritus teha, siis loovainete puhul see alati nii ei ole.

Liit peaks võimalikuks uueks hindamissüsteemiks "arvestatud" ja "mittearvestatud". «Arvestatud» tähendaks õpilasele kursuse läbimist ja «mittearvestatud» mitteläbimist.

Liidu hinnangul aitaks uus süsteem loovainetes kaasa aine läbikukkujate arvu vähendamisele. Lisaks kasvaks õpilase ja õpetaja suhtes suulise tagasisideosakaal.

Õpilasliidu nägemuses tähistaks «A» seda, et õpilane on sooritanud kõik vajalikud ülesanded vastavalt oma võimetele ning ideaaljuhul parandanud eelnevate soorituste tulemusi. Passiivsust ning tahtlikku ülesannete mittesooritamist võidakse hinnata hindega «MA»

A/MA süsteemi puhul loodab üliõpilasliit, et osa neist õpilastest, kes end muidu lahterdaksid «kolmeliste» kasti, saavad innustust sellest, et neid ei alavääristata astmetele paigutamisega ega näidata võrdluses teistega kehvemana.

Võistlusmoment ei kao, vaid muudab vormi: õpilane ei võistle enam niivõrd oma klassikaaslastega, kui enda eelmise veerandi või kooliaasta saavutustega. Nii välditakse praegust olukorda, kus lapsele sageli väga varakult võib jääda mulje, et ta andetu on.

Loovaine väärtus hindamissüsteemiga ei kahane, vaid muutub. «Meie eesmärgiks ongi, et nii õpilased kui ka õpetajad tunnustaksid, et loovained erinevad valdavalt teooriale tuginevatest ainetest paljudes aspektides, mistõttu nende õpetamine ja hindamine peab samamoodi erinema. Me ei leia, et mitteametlik termin «hobiaine» oleks halb.»

B.

Money, money, money, must be funny in the rich man's world

Tänapäeva ühiskonnas domineerib kaks peamist klassi: rikkad ja vaesed, mis jagunevad veel omakorda kindlasti alamklassideks. Rikkuse valem on lihtne, kui võtta seda kui materjaalset rikkust: vaja on kõigest teadmisi, õnne, edukust ja tänapäeval kindlasti ka hari(t/d)ust, mis aitaksid rikkuse mõõdupuul ennast üles upitada. 
Kergem tee on muidugi jääda käed rüppes ootama Kanada vanaonu surma, et tema pärandusest osa saada oma pangaarve suurenemise näol. 

Kui alustada algusest, siis on fakt see, et inimene ei saa valida oma päritolu, rahvust ega keskkonda, kuhu ta sünnib. Sama käib ka vanemate materiaalse võimekuse kohta. See tähendab seda, et nii-öelda lävepakud noorel inimesel ellu astumiseks, võivad olla kardinaalselt erinevad. Kas vaesest perest pärit väikealevi poiss võib sirguda sama rikkaks ja erudeeritud nooreks, kui metropoli südames kasvanud, heal elujärel vanemate toel üleskasvanud poiss?

Kindlasti võib. Aga mida see eeldab? See eeldab rasket tööd nii iseenda kui ka teistega. Lävepakud on neil kahel noorel küll erinevad, aga tulevik on see-eest nende endi kätes. Paraku ei pruugi sellel väikealevist pärit vaesel nooremehel olla aga tahtmist ega oskust ennast ise tagant upitada ega seada kõrgeid sihte elus.

Haridusel on tähtis roll meie elus, seda ilmestab kas või fakt meie tööturul, kus iga töökuulutuse taga ilutseb nõue (kõrg-/kutse-)hariduse järele. Mis ei ole sugugi asjatu või hoopiski vale. Probleem seisenbki selles, et kergema eluviisiga inimesed ei võta haridust kui prioriteeti, mistõttu on nende inimeste tulevik kõike muud kui helge. Enamasti võetakse haridust katkestavad otsused vastu pidades silmast nii-öelda lühikest jooksu. Pikas perspektiivis mõtlemine nõuab oskusi ja kogemusi. Peale koolis saadavate teadmiste loen ka suureks plussiks omadust õppida ennast kritiseerima, sest kriitika kasvatab iseloomu ja eneseteostusvajadust hilisemas elus. Ja see on edasiviiv jõud.

Iseloom - igal inviidil on see erinev, küll väikeste mööndustega. Kellel nõrgem iseloom, kellel tugevam, kes annab kergemini elus alla, kes raskemini, kes püüab loomu poolest vähem, kes rohkem – neid näiteid võibki tooma jääda. Kui tahet elus kaugemale jõuda ei ole mopioperaatori töökohast ja inimene sellega rahul on – siis nii ka olgu. Aga siinkohal tuleb paratamatult, mitte küll alati „mängu“ virisemine, vingumine ja muu säärane frustratsioon. Kohe küsiks miks? Kui ise vaeva ei taheta näha, siis milleks üldse viriseda või süüdistada kedagi teist?

Tõsi, nagu ma ennist mainisin, kõik meist ei ole sündinud hõbelusikas suus. Aga see annabki kohustuse rohkem tööd teha enesega ja enda eluga. Äärmuslike maailmavaadetega inimestel on alati raske olnud ja ei näe mina siinkohalgi mingit kergendust neile. Retooriline küsimus jääb alatiseks õhku: kas olla nagu kõik või jääda iseendaks? Isegi, kui iseendaks jäämine tähendab vastuolu tavade ja traditsioonidega.

Lõppkokkuvõttes on meie edukus meie endi kätes, kõigi võimalused ei ole ehk nii võrdsed, kuid meil kõigil on võimalus end ülestöötada ja jõuda oma unistusteni.

B.

KOOLIVÄGIVALD

Ühe enam ja enam kuuleb sellest, kuidas juba pisikesed kasuvatad üksteise peal vägivalda. Nii füüsilist kui ka vaimset.

Nimelt paar päeva tagasi oli uudis, et 1.KLASSI ÕPILANE läks koju selg katki lõigutud. Ja sellepärast, et kaaslaste arust olid poisil jalas ' vana inimeste ' jalatsid. Minu jaoks tundusid küll  need jalatsid täitsa kohased 1. klassi õpilasele. Enamikel on sellised ju.

Juhtum leidis aset Tartu kunstigümnaasiumis, kus klassivend ründas kaaslast plastiknoaga. Esimsele korral sattus poiss lihtsalt pilkealuseks ning poiss oli tark ja ei teinud sellest väljagi, järgmisel korral aga enam verbaalse vägivallaga ei piirdutud. Poisil oli särk lõhki ja selg verine ning ta ei rääkinud sellest oma vanematele, asi tuli välja alles siis , kui ema avastas katkise särgi.

Õpetajad olid suhtunud üsna ükskõikselt sellele, KUIDAS NII SAAB ? Õpetaja on ju koolis see, kes peab korra eest vastutama. Öeldi vaid, et poiss oleks pidanud ise vastu seisma ja poleks pidanud nii vait olema selle koha pealt. Ilmselt kiusati kartis, et asi võib hullemaks minna.

Kiusaja saadetakse ilmselt koolist minema, kuid arvan, et nii väikse karistusega ei tohiks asi piirduda. Usun et paljus on süüdi kasvatus. Vanemaid peaks karistama SUURE rahatrahviga, et aru saada, et laps tuleb käsile võtta. Kas nüüd on siis nii, et laps läheb järgmisesse kooli ja lööb kellegile naaskli pähe ?

Uskumatu on kuulata, kuidas juba 1.klassi õpilased nii käituvad. Nad on ju nii ' pisikesed ja armsad ' . Usun, et palju tuleb kodust ning ka sõprade mõjutusel. Alati tuleks aidata, kui on see võimalus. Samuti võiks olla näiteks mõned keskused, kus  lapsed saaks õppida enesekaitset või seda, kuidas enda eest välja seista, ja sõnadega teised paika panna, kuidas olla tugev.. vaimselt tugev.

M. :)

Kulukas hõrgutis – elevandi soolkonna läbinud kohv.

Tänapäeval on maailma tohutult palju erinevaid kohvisorte. Nüüd on väljamõeldud uus viis kohvi huvitavamaks muuta.

Kohvipõõsa marja sees on tavaliselt kaks uba. Ubade eraldamine marjas toimub kuiv- või märgmenetluse kaudu. Kuivmenetluses marjad kuivatatakse päikesepaistel ning kooritakse masinatega. Märgmenetlusega hoitakse marju veevannis 24–48 tundi, saades pestud kohvi, mis on kvaliteedilt parem kui kuivmenetluse teel saadud kohv.

Toorkohvinäidised röstitakse väikeste röstimismasinatega. Oad jahvatatakse ja valmistatakse kohvijook, mida asjatundjad maitsevad. Maitsmine toimub tugeva tõmbega lusikalt suhu. Sedasi tulevad väiksemadki maitsevääratused esile.

Kohvi lõhna- ja maitseomaduste parendamiseks on mitmeid noobleid viise, kuid vähesed neist on sama ekstravagantsed kui ubade toimetamine läbi elevandi seedetrakti.

 Aroominüansside bioloogiline võimendamine londiliste läbi toimub nii, et elevandid pistavad kohvipuu viljad nahka koos seemnete ehk kohviubadega. Seedeprotsessi käigus lagundavad ensüümid ubades sisalduvaid valke, nii et tulemuseks on märksa vähem mõru tõmmis. 

Protsessi päramises otsas eraldatakse kohvioad elevandisõnnikust, kuivatatakse päikese käes, jahvatatakse ja pruugitakse kohvi valmistamiseks samamoodi nagu tavalisi kohviube.

Ekspertide kirjelduste kohaselt on elevandi soolkonnast läbi aetud kohvil punakaskuldne värvustoon ning hõrk maitse, mis annab aimu värskelt niidetud heinast, šokolaadist, vürtsist ja pähklitest.

Vähestes kohtades, kus seda müüakse, maksab kohvisordi Black Ivory (Must Vandel) kilo umbes 845 eurot. Tassitäie saab kätte umbes 38 euroga. Hetkel on "elevandikohv" saadaval ainult ettevõtte Anantara kuurortides Maldiividel ja Tais.

Osa joogi müügituludest annetatakse Aasia elevantide kaitsega tegelevale sihtasutusele Golden Triangle Asian Elephant Foundation.

Järjekordne näide sellest, kuidas hed müügimehed suudavad inimestele igasugu totraid asju pähe määrida. Mina isiklikult küll seda kohvi jooma ei hakkaks, kui seda nüüd nii nimetada saab. Aga miks mitte, inimesi on erinevaid ja kui oma rahaga muud teha pole, kui elevandi sitta osta, siis palun väga. Vapustav äriidee igastahes. Nagu vanasõnagi ütleb: sitast saia ei tee. Võib öelda, et seekord palju puudu ei jäägi.

Tõnis